Nende vahel on olulisi erinevusiMadala lämmastikusisaldusega aurukatladja tavalised katlad. Peamised erinevused seisnevad põlemistehnoloogias, heitenäitajates ja töönõuetes. Lisaks ühilduvad need erinevate keskkonnapoliitikatega ja neid ei saa lihtsalt üksteisega asendada
Kõige olulisem erinevus on lämmastikoksiidi (NOₓ) emissiooni kontsentratsioon. Tavalised katlad kasutavad suhteliselt traditsioonilisi põlemismeetodeid, mille NOₓ emissioon ületab tavaliselt 400mg/m³, mis muudab kehtivate rangete keskkonnastandardite täitmise keeruliseks. Seevastu madala -lämmastikusisaldusega katlad suudavad kontrollida heitkoguseid vahemikus 30–80 mg/m³, optimeerides põlemisstruktuuri (nt astmeline põletamine ja suitsugaaside retsirkulatsioon) või kasutades täielikult eelsegatud põlemistehnoloogiat, järgides täielikult kohalikke keskkonnanõudeid.
Nende põlemissüsteemide konstruktsioonid on samuti erinevad. Madala -lämmastikusisaldusega aurukatelde põletid on täpsemad, nõudes õhu-kütuse segu suhte ja põlemistemperatuuri täpset reguleerimist, et vähendada NOₓ teket kõrgetel temperatuuridel. Teisest küljest on tavaliste katelde põletid suhteliselt lihtsa ehitusega, keskendudes soojusväljundile, millel on nõrk kontroll põlemistäpsuse üle.
Lisaks on nende kahe vahel erinevad tegevuskulud ja kohaldatavad stsenaariumid. Madala -lämmastikusisaldusega aurukatelde algne ostuhind on kõrgem, kuid need võivad aidata vältida keskkonnatrahve ja mõned piirkonnad pakuvad neile keskkonnatoetusi. Tavaliste katelde ostukulud on väiksemad, kuid neid ei saa enam kasutada rangete keskkonnanõuetega piirkondades. Pikaajalisest-perspektiivist on madala lämmastikusisaldusega aurukatlad sobivamad pidevat tööd nõudvate stsenaariumide jaoks, nagu tööstuslik tootmine ja küte, ning poliitikajuhiste järgi on neist saanud peamine valik.
